Nad vaikivad – muidu tuleks tõde ilmsiks.
See on muster, mida olen aastaid inud. Kui probleemist ei räägita, siis justkui ei eksisteerigi seda. Kui valule ei anta ruumi, siis saab teeselda, et seda pole kunagi olnudki. Nii hoitakse fassaadi, et kõik on korras, isegi siis, kui tegelikult on sügavad haavad.
Nad pigem peidavad pea liiva alla, sest tõe kuulamine tähendaks vastutuse võtmist. See tähendaks tunnistamist, et on tehtud vigu, on lastud haiget teha, on jäetud toetamata. Aga see on liiga valus. Nii on lihtsam öelda: „Sellest ei räägita, sest siis pole seda juhtunud.“
Olen aru saanud, et nad on valmis isegi omaenda lähedase endast eemale ajama – lihtsalt sellepärast, et ta julgeb oma valust rääkida. See on valus äratundmine, aga samas vabastav. Nende mustritega in̈imesid ei soovi isegi muutuda. Aastaid proovisin, isegi koos spetsialistidega. Kahjuks tulemusteta 😪
See on minu „pere“ muster.Vaikimine. Eitamine. Vastutuse vältimine. Süü ümberpööramine.Aga mina olen sellest mustrist välja kasvanud. Mina ei vali vaikust. Mina ei vali peitmist. Mina ei vali valet.Ma olen liiga kaua kandnud koormat, mis ei olnud minu kanda. Olen liiga kaua olnud mugav teistele oma vaikimisega. Täna valin ma tõe – isegi siis, kui see teeb haiget. Tõde ei ole minu vaenlane. Tõde on minu vabanemine.Kui nemad valivad vaikuse, siis see on nende tee. Mina valin aususe. Mina valin elu.
Hinga – ma näen sind ... 