Kohtusime hiljuti vennanaisega trepikojas. Ta töötab meie maja koristajana. Läksime temast mööda ja teretasime viisakusest. See oli juba teine kord, kui vastuseks tuli ainult vaikus.
Me olime tema jaoks nagu tĂĽhi koht.
Minu jaoks on vennanaine osa perekonnast. Ju siis tema ei tunne sama. See taipamine ei tule lärmakalt – see tuleb vaikselt, aga teravalt.
Viisakus ei maksa midagi. Aga selle puudumine ĂĽtleb palju.
Teda nähes meenus mulle aeg pärast minu õnnetust. Olin siis hapram kui kunagi varem. Segaduses, sõltuv, emotsionaalselt nagu väike laps. Ma uskusin siiralt, et lähedased hoiavad ja kaitsevad.
Oleks olnud inimlik minuga suhelda. Küsida, kuulata, püüda mõista, millises seisundis ma päriselt olen. Selle asemel sain ma korduvalt kuulda, et ma ei peaks oma pojast kinni hoidma ja peaksin ta lahti laskma.
See mõte iseenesest ei ole vale. Iga laps kasvab. Iga ema peab õppima lahti laskma. Aga ajastus ja viis, kuidas midagi öeldakse, loevad.
Kui inimene on alles k,okku kukkunud maailma rusude alla, ei ole see hetk õpetamiseks. See on hetk hoidmiseks.
Tol hetkel ja sellisel viisil öelduna ei olnud see hooliv nõuanne. See oli surve. See oli hinnang. See oli tunne, et minu valu ja minu hirm ei loe.
Ja nüüd, aastaid hiljem, trepikojas vaikides mööda vaadates, kordub sama muster – nähtamatus.
Mõnikord ei tee haiget karjumine ega konflikt. Haiget teeb see, kui sind lihtsalt ei märgata. Kui sa oled olemas, aga sind ei tunnistata.
Ma ei kirjuta seda süüdistamiseks. Ma kirjutan sellest tundest, kui sind koheldakse nagu tühja kohta – eriti nende poolt, kellelt ootaksid inimlikkust.
Nähtamatus on vaikne valu. See ei karju. See koguneb.
Aga ma olen õppinud midagi olulist.
Kui keegi ei vasta minu tervitusele, ei tähenda see, et ma olen nähtamatu. See tähendab ainult seda, et keegi ei valinud mind näha.
Aga mina valin end näha.
Hinga – ma näen sind ... 