Category: 🖤”ema” ja “Isa” – varjud

Kiri emale,
ma kirjutan selle otse, sest midagi pehmemat ei ole enam alles jäänud.

Mina olen puuetega inimene, kes vajab igapäevaselt teiste abi.

Ometi kolisin ma teie juurest — oma ema ja isa kodust — ära, sest lootsin, et see annab teile võimaluse rahuneda ja hakata oma tütrest päriselt hoolima.

Sellest päevast on möödas kaks aastat.
Selle aja jooksul ei ole tekkinud hoolimist.
Ei ole tekkinud lähedust.
Ei ole tekkinud vastutust.

Sina, ema, käitud endiselt nii, nagu saaks suhet korda osta — näiteks Humanast mõne riidehilbuga või juhusliku esemega. Justkui asjad asendaksid hoolimist. Justkui mind kui inimest — teie tütart — ei olekski olemas.
Ja sinu mees, paberite järgi minu isa, ei ole minuga suhelnud juba kaks aastat.

See ei ole eksitus ega juhus.
See on valik.

Teie käitumine näitab siiani ainult üht:
eemaldumist, vaikimist ja vastutusest hoidumist.
Mitte hoolimist.
Mitte vanemlikku kohalolu.
Mitte suhet.

Ma ei kirjuta seda süüdistamiseks.
Ma kirjutan selleks, et panna sõnadesse reaalsus, millest te olete aastaid mööda vaadanud.

Hoolimine ei ole sõnad.
Hoolimine ei ole asjad.
Hoolimine on kohalolu, vastutus ja järjepidev tegu. Seda ei ole olnud.

Lisan ka meeldetuletuse: oma 18. jaanuari kirjas lubasid sa kirjutada mulle teinekord pikemalt. Täna on juba 9. veebruar ning seda kirja ei ole siiani tulnud.

Kui sa tõesti sooviksid kontakti, oleks ausam öelda selgelt, millal ja kuidas sa oled valmis kirjutama — mitte lubada ja seejärel vaikida