Saatsin vanematele oma sĂŒnnipĂ€evakutsed SMS-iga.
Umbes nĂ€dal hiljem saatsin neile jĂ€relkĂŒsimuse:
âKas see aeg sobib teile?â
Ema vastas, et talle sobib.
Isalt vastust ei tulnud.
Helistasin talle.
Ta naeratas teisel pool telefoni ja tegi jĂ€lle oma tavalise ânaljaâ:
âKui ta siis veel elus on.â
Teadsin, et need ongi tema haiged naljad â sellised, mida ta ise peab naljakaks,
kuigi nende taga on ĂŒkskĂ”iksus ja kĂŒlmus.
Alles hiljem tuli tÔde vÀlja.
Ta ĂŒtles, et ta nĂ€gi, et ma olin saatnud midagi, aga ta ei olnud vaadanud.
Nii lihtsalt â nagu see ei tĂ€hendakski midagi.
Ja ometi olid need sĂ”nad valusamad kui kĂ”ik tema ânaljadâ kokku.
Ta ĂŒtles oma tĂŒtrele sedasi â
rahulikult, ilma sĂŒĂŒmepiinadeta.
Nagu inimene, kellel puudub empaatia.
See hetk oli minu jaoks piir.
Saatsin neile uue SMS-i, milles kirjutasin,
et nemad ei ole oodatud minu sĂŒnnipĂ€evale.
See otsus ei tulnud kergelt.
Aga see tuli sĂŒgavalt minu seest â
vajadusest kaitsta oma rahu.
Minu jaoks on abielus inimesed nagu ĂŒks tervik.
Kui ĂŒks neist vaikib ja teine pöörab pea kĂ”rvale,
siis nad on ikkagi koos vastutavad â
nii vaikimise kui ĂŒkskĂ”iksuse eest.
