Käisin oma lapsepõlvekodust asju toomas.
Kahjuks pidin selle käigus nägema ka oma vanemaid — ja juba selle lühikese aja jooksul suutis “ema” mulle taas hingepõhjani haiget teha.
Ta teab väga hästi, et mu laps on raske vaimse puudega.
Ta teab, et kui õnnetus minuga juhtus, oli mu laps alles 13 — laps, kes kaotas üleöö oma emaliku toe ja kindlustunde.
Ta teab, mida see murdumine meile mõlemale maksma läks.
Ja nüüd, kõige selle teadmise juures, ütles ta mulle täiesti külmalt:
“Jah, me suhtleme su lapsega.”
Nagu oleks see mingi võit tema jaoks. Nagu trumpkaart, mida mulle näkku lüüa.
Siit tekib väga suur ja valus küsimus:
Kui mu enda ema teab minu ja mu lapse suhteid, valu ja keerulisust juba aastaid, miks ei ole ta kordagi minuga sel teemal rääkinud?
Miks ta ei ole teinud mitte ĂĽhtegi sammu, et olukorda leevendada?
Et minul ja mu lapsel oleks hingel kasvõi veidigi kergem?
Praegu tundub kõik nii selge:
Ta ei tee seda sellepärast, et ta tahaks toetada.
Ta ei tee seda selleks, et mõista.
Ta teeb seda selleks, et tunda end tähtsa, vajaliku ja võitjana — isegi siis, kui selleks tuleb astuda oma tütre ja lapselapse hingevalu peale.
See ei ole ema käitumine.
See on inimese käitumine, kes naudib kontrolli ja mõjuvõimu, isegi siis, kui selle hind on kellegi teise valu
Hinga – ma näen sind ... 