Kui inimene ei näe oma tegusid, ei ole võimalik päriselt suhelda
On kirju, mille sisu võib olla viisakas, kuid mille all voolab läbi midagi väga tuttavat — sama vana muster, mille peale olen aastaid tähelepanu juhtinud.
Muster, mis ei muutu, isegi siis, kui seda korduvalt selgelt välja öelda.
Hiljuti kogesin seda uuesti.
See algab pehmete lausetega, mis justkui väljendavad mõistmist:
“Ma saan aru, et sa tundsid end kõrvaletõugatuna.”
Ja lõpeb sama kiiresti vastutuse mahalükkamisega:
“Kui see nii mõjus, siis see ei olnud tahtlik.”
Selline sõnakasutus ei ole vastutuse võtmine.
See on viis ennast puhastada, ilma et päriselt teadvustataks, milline käitumine valu põhjustas.
Nii nihkub fookus minu kogemuselt nende kavatsustele — justkui probleem oleks minus, mitte tehtud tegudes.
Kui “selguse küsimine” muutub hoopis vastutuse vältimiseks
Veel ĂĽks tuttav muster on esmapilgul sĂĽĂĽtu kĂĽsimus:
“Kirjuta täpsemalt, ma ei saa aru.”
Aga kui see lause kordub aastaid, iga kord, kui teema puudutab vastutust, siis see ei ole selguse otsimine.
See on koorem, mis lükatakse ikka ja jälle minu õlgadele:
selgita, põhjenda, tõesta…
kuni väsid ja loobud.
See on viis nihutada dialoog kõrvale, mitte sellele vastu astuda.
Kui ükski tegu pole saanud päriselt tunnistust
Kõige valusam on aga vaikus seal, kus peaks olema ausus.
Aastate jooksul pole tunnistatud ĂĽhtegi konkreetset tegu, mis haiget tegi.
Mitte ĂĽhte.
Kõlavad vaid üldised laused:
“Meil mõlemal oli raske.”
“Ma ei tahtnud halvasti.”
Aga valu ei kao siis, kui seda silutakse.
Tegemata jäänud tunnistused ei muuda toimunut olematuks.
Rahulik dialoog saab alata ainult siis, kui inimene suudab oma tegusid päriselt näha ja tunnistada — mitte siis, kui ta räägib üksnes sellest, mida ta “ei mõelnud” või “ei tahtnud”.
Mustrid ei teki tĂĽhjalt kohalt
Aja jooksul olen näinud, et sama dünaamika kordub terves peres:
piiride eiramine, tunnete pisendamine, vastutuse vältimine, süü nihutamine sellele, kes lõpuks julgeb rääkida.
Need on nartsissistlikud mustrid, mis kanduvad edasi põlvest põlve isegi siis, kui inimesed ise seda ei märka.
Kümme aastat püüdsin ma kõigi nendega eraldi rääkida.
KĂĽmme aastat selgitada, mis teeb haiget ja kuidas seda muuta.
Keegi ei olnud valmis päriselt kuulama.
Ja lõpuks juhtuski see, mille eest kõige rohkem hoiatasin:
mind eemaldati perest.
Mitte vaikselt, vaid sõnadega, mis jäävad igaveseks:
“Ma teen kõik, et sinust lahti saada.”
Ja nii tehtigi.
Ăśhiselt.
Ja minu puuetega seisund ei pidurdanud seda mitte hetkekski.
Ainus erinevus, mis mind päästis
Kasvasin samas mustris, samade reeglite keskel.
Oleksin võinud muutuda samasuguseks — kinniseks, kaitseseisundis, enda õigustamist täis.
Aga ma ei suutnud.
Mul jäi alles midagi, mida teie mustrid oleks tahtnud minust välja juurida:
sĂĽda.
Kaastunne.
Ja vajadus tõe järele, mitte ümmarguste selgituste järele.
Just see hoidis mind pĂĽsti.
Just see aitas mul lõpuks näha, mis tegelikult toimub.
Just see lasi mul öelda: piisab.
Mida see kogemus mulle õpetas
Sa ei saa luua ausat suhet inimesega, kes räägib ainult oma kavatsustest, kuid mitte kunagi oma tegudest.
Sa ei saa parandada suhet, kus iga valu selgitatakse ümber nii, et see näeks välja sinu süü.
Sa ei saa areneda seal, kus sinu tundeid kasutatakse vastu sinu enda.
Aga sa saad tõmmata piiri.
Sa saad valida rahu.
Sa saad astuda välja mustrist, mida teised jätkavad.
Ja vahel on see valusaim samm just see, mis lõpuks päästab su elu.
