Mu vennal on poeg. Meie ema sõnul kutsus ta meid kõiki külla, et tähistada oma kooli lõpetamist. Kui aga helistasin talle otse, ütles ta mulle, et ta ei taha mind sinna, sest ma ei pidavat kellegagi läbi saama. See ei vasta tõele – tegelikult kardavad nad minu tõde, sest mina enam maske ei kanna.
Alguses jäi mulle mulje, et vennapoeg ütles emale, et ka mina olen oodatud. Ometi rääkis ta mulle hiljem juba teist juttu.
Selgus, et mu vend oli oma pojale öelnud, et ta ei taha mind sinna, sest ma pean lõpetama perest avalikult kirjutamise. Nii manipuleerib ta lausa oma lapse kaudu minuga. Kõik sai alguse hetkest, kui sain teada, et vend jõuab vabalt Soome külla, aga oma õe juurde Viljandisse pole ta jõudnud juba aastaid. Kui ma teda seejärel avalikult tervitasin, võttis ta seda kui rünnakut.
Veelgi enam – ta on rääkinud isegi oma pojale minust halvasti. Ent oma „probleemid“ võiks ta ju lahendada otse, mitte last sellesse segada.
Mulle tundub, et vend mõistab, et ei saa mind enam oma ähvardustega mõjutada. Seepärast püüab ta oma poja kaudu panna mind end halvasti tundma.
