Rahulolu vabastab

Ma olen eemaldanud oma elust kõik negatiivsed inimesed — nende seas ka oma vanemad ja venna pere.

Seda on väga valus kirjutada, aga see on kahjuks tõde.

Ma jooksin kümme aastat nnagu peaga vastu seina, lootes, et mu pere hakkab ühel hetkel mind nägema sellisena, kes ma päriselt olen. Lootsin, et nad võtavad mind perre, toetavad, kuulavad. Eriti arvestades, et mul oli ränk terviserike ja ma jäin sügavate puuetega , kes vajas oma pere tuge rohkem kui kunagi varem.
Seda aga ei juhtunud.

Kui ma lõpuks otsustasin lahkuda enda vanemate juurest ja ennast kaitsta, ei tulnud mu pere mulle lähemale. Vastupidi — nad kaugenesid veelgi. See tegi haiget. See lõikas sügavalt. Aga see näitas ka midagi väga olulist: mina üksi ei saa suhet hoida, kui teisel poolel puudub tahe oma tütart võtta vastu perre kuhu nende tütar pidi kuuluma.

Täna ma ei ela enam ootuses, et keegi muutub minu pärast.
Ma ei tõesta enam oma väärtust neile, kes ei tahagi näha.
Ma ei pĂĽĂĽa enam sobituda kohta, kuhu minu tunded ei mahu.

Ja just siis, kui ma lasin lahti neist, kes mind alla surusid, hakkasid mu ellu tulema teistsugused inimesed — armastavad, ausad, soojad, kohal. Inimesed, kes ei nõua, et ma oleksin väiksem, vaiksem või „mugavam“.

Valik minna ei olnud kättemaks.
See oli enesehoid.

Ma ei saanud muuta oma pere, kuid ma sain lõpetada enda piinamise, peaga vastu seina jooksmise.
Ja sellest hetkest alates on mu ellu tulnud rohkem rahu, rohkem armastust ja päris inimesi, kes hoolivad minust