On inimesi, kelle tulek muudab ruumi.
Nende hääles on midagi, mis paneb sind tahtma tõusta, minna, teha.
Ja vahel, kui nad küsivad lihtsa küsimuse — „Mis sa pühapäeval teed?“ —
leiad end vastamast hoopis teistmoodi, kui algul mõtlesid.
Ta ütles, et tahab terve päev magada.
Aga kuna on hingedepäev ja ma ütlesin, et soovin kogudusse minna,
muutus midagi tema hääles.
Ta vastas lihtsalt: „Siis me lähme koos.“
Mõni side ei vaja seletust.
See lihtsalt paneb sind liikuma teises rütmis —
rahulikult, pehmemalt, koos.
Ja kui ma hiljem üksinda olin, jäi hinge vaikne tänu.
Et keegi kuulis mu soovi enne, kui see päriselt kõlama hakkas.
Et keegi tahtis tulla — mitte selleks, et midagi muuta,
vaid lihtsalt selleks, et olla minu kõrval.
Hinga – ma näen sind ... 