On inimesi, kelle kohalolek on samaaegselt keeruline ja erakordselt ehe. Temaga koos olles panen ma vahel puusse, sest tema ootamatud reaktsioonid ja siirus on nii tugevad, et ei tea kohe, kuidas käituda. Samas on ta alati mõistev, teistega arvestav ja teadlik sellest, kuidas tema sõnad ja teod mõjutavad ümbrust.
Temas on midagi, mis puudutab hinge. Tema ehe olemus ei nõua muud kui tähelepanu ja kohalolu. Ta ei ürita sind muuta, kohandada ega kontrollida. Ta lihtsalt on, ja see „olemine“ paneb sind tundma end turvaliselt ja nähtuna.
Ta õhkab armastust – mitte filmitoodangule sarnases armastuses, mida me tihti otsime ja kuhu lootuse läbi kinni jääme, vaid vaikse ja kindla armastuse jõus, mis on olemas isegi siis, kui sa seda kohe ei märka. See armastus on temas endas ja mõjutab kõike, mida ta teeb. See on tunne, mis jääb sinuga ka pärast lahkumist, andes hingele ruumi ja julgustades nägema head ka siis, kui elu on keeruline.
See kogemus tuletab mulle meelde, kui oluline on ümbritseda end inimestega, kes lasevad sul olla sina ise, kes austavad sinu piire ja ei nõua sinu tunnustust ega kinnitust. Sellised inimesed on haruldased, ja nende kohalolek on kingitus – kingitus, mis ei tulene sõnadest, vaid puhtast kohalolekust ja sügavast mõistmisest.
Ja vahel, kui mõtlen tema peale, mõistan, et see, mis paneb mind tundma end vabana ja armastatuna, ei ole mitte tema teod, vaid see, kes ta on – ehe, siiras, armastav. See väike imeline jõud muudab maailma vaiksemaks ja soojemaks, lihtsalt olemise kaudu.
Hinga – ma näen sind ... 