Viimasel ajal olen hakanud üha sagedamini märkama inimesi, kelle maailm näib keerlevat ainult nende enda ümber. Nende sõnad ja teod annavad mõista, et kõige tähtsam on mina ise – minu soovid, minu vajadused, minu arvamus. Teiste tunded, kogemused ja valud justkui ei mahuks nende pilti.
See ei tee mind enam vihaseks. Pigem paneb mind mõtlema, kui palju empaatiat ja märkamist tegelikult maailmas vajaka jääb. Kui palju on inimesi, kes on harjunud vaatama ainult oma peeglisse, kuid mitte kunagi teise inimese silmadesse.
Ma olen ise teistsugune. Minu jaoks on elu väärtus peidus just selles, kuidas me oskame üksteist näha, kuulata ja hoida. Kui ma kohtan inimesi, kes seda ei tee, meenutan endale:
✨ see räägib rohkem neist kui minust;
✨ minu süda võib jääda avatuks ka siis, kui teised ei märka;
✨ ja ma ei pea võtma nende ükskõiksust isiklikult.
Ma usun, et iga kord, kui valin märkamise ja empaatia, lisan maailma killukese valgust. Ka siis, kui vastas on inimene, kes mõistab vaid iseennast.
👇Kas oled vahel tundnud, et oled kellegi jaoks nähtamatu?
Hinga – ma näen sind ... 