Category: – Rahulolu vägi

Õnneks olen ma nüüdseks aru saanud, milliste inimeste keskel ma kasvasin ja milliseid mustreid meile vennaga edasi anti. See ei ole süüdistus, vaid selgus. Selgus, mis on tulnud läbi analüüsi, enesevaatluse ja julguse vaadata ausalt otsa sellele, mis oli.
Mul on tugev analüüsivõime ja just see aitas mul neist mustritest välja astuda. Mitte kiiresti ega kergelt, vaid teadlikult. Kurb on see, et minu vend on nendes mustrites endiselt sees.
Ta elab elu, mis on ühiskonnas tavapärane: mees võtab naise, sünnib laps. Väliselt kõik justkui „õige“. Aga emotsionaalne küpsus ei teki rollidest. Kui kaks emotsionaalselt ebaküpset inimest loovad pere, siis kasvab laps keskkonnas, kus tundeid ei osata märgata, reguleerida ega peegeldada. See ei tee neist halbu inimesi — see näitab lihtsalt arengutaset.
Hiljuti kogesin üht väikest, aga kõnekat hetke.
Mu vennanaine töötab koristajana majas, kus ma elan. Mul on raske liikumispuue ja ma vajan alati liikumisel teise inimese abi. Sel korral tulin õuest koos saatjaga. Trepikoda koristas mu vennanaine. Tutvustasin saatjale, kes ta on.
Me liikusime edasi, kui saatja küsis minult vaikselt: „Kas su vennanaine ütles meile üldse tere?“
Ta ei olnud seda teinud. Ja see hetk ütles rohkem kui sada sõna.
See ei olnud ebaviisakus juhuslikult. See oli emotsionaalne eemalolek. Võimetus olla kontaktis. Võimetus näha teist inimest olukorras, kus ei saa peituda rolli taha.
Just sellised väikesed hetked kinnitavad mulle, kui sügavalt mustrid töötavad. Ja samal ajal — kui vabastav on neist välja astuda.
Ma ei kirjuta seda kibedusest. Ma kirjutan seda mõistmisest.
Sest teadlikkus ei tee elu konfliktivabaks, aga ta teeb selle ausaks. Ja ausus on vabadus.
Mina olen sellest ringist välja astunud. Ja kuigi see tähendab vahel kurbust, tähendab see ka rahu.
Seda rahu, kus ma ei pea enam küsima, kas minuga on midagi valesti. Sest ma näen nüüd selgelt: mustrid ei olnud minu loodud — aga nende murdmine oli minu vastutus.
Ja selle vastutuse võtsin ma vastu.