On inimesi, kes küsivad või arvavad: „Miks sa pead oma lugusid avalikult jagama? Kas sa tahad kuulsust? Kas sa ründad oma peret?“
Ma tahan vastata ausalt.
Ma ei pea blogi kuulsuse pärast ega selleks, et kedagi rünnata. Minu jaoks on kirjutamine elu ja surma küsimus. See on minu hingamisruum, minu ellujäämise viis. Muidugi on ka tähtis see, et mu enda pere mind kuuleks ja püüaks mõista, nüüd nad ei saa öelda, et nad ei ole kuulnudki.
Pärast õnnetust on mu elu täielikult muutunud ja see, mida ma oleksin perega suheldes vajanud – kuulamist, mõistmist, tuge – ei ole mulle tulnud.
Kui ma kõik endasse hoiaksin, sööks see mu seestpoolt ära. Avalikult kirjutamine annab mulle tunde, et mu hääl on olemas, nähtav ja päriselt olemas. Jah, see võib mõnele inimesele olla valus või ebamugav lugeda. Aga minu valul on õigus kõlada.
Kui keegi tunneb end mu lugudes ära ja peab seda rünnakuks, siis tähendab see ainult üht – ta näeb mustrit, mis päriselt eksisteerib. Minu kirjutised ei ole relv, vaid peegel. Ma ei kirjuta selleks, et kedagi maha teha, vaid selleks, et rääkida oma tõde, oma lugu. Ausalt ja otse. See on minu teraapia, minu hingetugi ja minu vabanemine.
Aastate jooksul on minu häält püütud vaikima sundida, minu kogemusi pisendada ja mind manipuleerida. Aga ma ütlen täna selgelt: mina ei lase end enam manipuleerida. Mul on õigus oma lugu rääkida.
See blogi ei ole kellegi vastu suunatud – see on minu elu, minu hääl ja minu võimalus elada, mitte vaikselt hääbuda. Kui minu lugu puudutab või aitab kedagi teist, kes on tundnud samasugust üksindust või haigetsaamist, siis tean, et sellel on veelgi sügavam mõte.
Minu kirjutamine ei ole hukkamõist, vaid elu.
See on valgus, mille ma varjudest leian.
Hinga – ma näen sind ... 