Vabanemine valust tõi mu ellu rahu ja õnne

Õppisin hoidma iseennast ja loobuma neist, kes haiget tegid.

Viimasel ajal olen märganud midagi uut ja üllatavalt lihtsat: mu ellu on hakanud tulema rahulikud, õnnelikud ja sisemiselt tasakaalus inimesed. Inimesed, kelle juures ma ei pea end tõestama, kaitsma ega kohanema. Inimesed, kes lihtsalt on — ausad, soojad ja päriselt kohal.

See muutus ei juhtunud üleöö. Kõik algas hetkest, mil otsustasin, et ma ei lase enam enda ellu neid, kes mulle haiget teevad. Neid, kes alandavad, manipuleerivad või eiravad piire, nagu need polekski olemas. Neid, kelle kohalolek teeb rohkem valu kui rõõmu.

Kui lõpetasin pingutamise selle nimel, et keegi teine muutuks, ja hakkasin lõpuks hoidma iseennast, toimus midagi sügavat. Midagi minu sees nihkus paika — ja siis hakkas muutuma ka maailm minu ümber.

Ma ei püüa enam päästa neid, kes ei taha muutuda.
Ma ei kanna enam üksi suhteid, mida keegi teine ei hoia.
Ma ei lase enam endale haiget teha ega nimeta seda armastuseks.

Ja imekombel… kui ruum valutajate eest vabaks jäi, täitus see inimestega, kes toovad mu ellu rahu. Õppisin, et universum ei salli tühjust — kui ma lõpetan haiget saamise lubamise, täitub see tühjus millegi täiesti uuega. Millegagi, mis päriselt toetab.

See elu, mida ma loon, on teistsugune kui varem.
Lihtsam.
Rahulikum.
Pärisem.

Ja mis kõige olulisem — see toimib.
Päriselt.

✨ Ja kõige ilusam osa on see, et nüüd võin hingata vabalt — ja see vabadus on kingitus, mille annan endale iga päev.