On kummaline, kui kaua võib inimene jääda ootama, et keegi teda päriselt märkaks. Et keegi lõpuks näeks valu, mida ta on liiga kaua pidanud endas kandma, ja ütleks: “Ma näen sind. Ma usun sind.”
Aga mõni inimene ei suuda näha. Ta ei näe mitte sellepärast, et silmad oleks kinni, vaid sest süda on. Ja siis sa taipad — enam pole minu ülesanne end tõestada. Pole minu ülesanne panna kedagi hoolima.
Ma olen väsinud selgitamast, miks mind peab austama. Väsinud vabandamast selle eest, et ma tunnen. Väsinud kõndimast varvastel, et mitte kedagi ärritada.
Täna ma enam ei kõhkle. Täna ma ütlen endale: ma ei lase enam endale haiget teha. Ma ei lase enam kellelgi oma vaikust tõlgendada nõrkusena. Ma ei lase enam kellelgi määrata, mida tähendab minu väärtus.
Ma olen eemaldanud oma elust inimesed, kes hingasid mu jõu endale. Ja nüüd, kui nende varjud on kadunud, tunnen ma esimest korda pärast pikka aega — et mul on ruumi hingata.
Minu ümber on nüüd inimesed, kes ei vaja, et ma tõestaksin oma headust. Inimesed, kes lihtsalt on — pehmed, ausad, kohal. Nende kõrval ma ei pea enam pingutama, et olla armastatud. Ma lihtsalt olen.
Ja see, kes ma täna olen — see on naine, kes tõusis tuhast. Kes ei vaata enam tagasi palvega, vaid rahuga. Sest ma ei ole enam see, kelle te kunagi tundsite. Ma olen see, kes lõpuks tunneb ennast.
Hinga – ma näen sind ... 