Kui ausus võib tunduda karmusena
Viimastel päevadel olen endalt küsinud – kas ma olen oma perega liiga karm?
Kas minu sõnad on teravad sellepärast, et ma tahan haiget teha, või sellepärast, et ma lõpuks enam ei suuda vaikida?
Ma olen olnud aastaid inimene, kelle valu on eitatud ja kelle tundeid on peetud liialdusteks.
Olen kuulnud lauseid, mis panid mind endas kahtlema isegi siis, kui teadsin, et tõde on minu poolel.
Kui sa pead liiga kaua vaikima, hakkab tõde lõpuks endast läbi pressima.
Ja kui ta lõpuks välja pääseb, siis ei tule see sosinana – ta tuleb jõuga.
Ma tean, et mu ausus võib tunduda karm.
Aga tegelikult on see ellujäämise keel, mis on aidanud mul püsti jääda.
Ma ei räägi selleks, et kedagi karistada.
Ma räägin, sest ma vajan õhku.
Sest iga kord, kui ma oma valu alla neelan, sureb minu sees killuke elusust.
Ausus pole relv – see on valgus.
Aga valgus võib pimestada neid, kes on liiga kaua varjus elanud.
Kui mu pere ei suuda minu tõde vastu võtta, siis võib-olla pole asi minu karmuses, vaid selles, et mu ausus on nende mugavuse jaoks liiga ere.
Ma ei vabanda selle eest, et ma räägin.
Ma ei vabanda selle eest, et ma tunnen.
Ma luban endal olla inimene, kelle hääl on lõpuks kuulda –
isegi kui see heli lõikab läbi vaikuse nagu terav tuul.
Sest ainult nii saab minu sees lõpuks tekkida rahu.
Ja ainult nii saan ma edasi liikuda – mitte kättemaksust, vaid vabadusest.
👇 Kas sina oled kunagi tundnud, et sinu ausus on teiste jaoks „liiga palju“?
Hinga – ma näen sind ... 