Pere võiks toetada ikka seda pereliiget, kellel on olnud väga ränk insult – see, et ma üldse ellu jäin, on ime.
Õnnetus oli nii raske, et mu kehal on nüüd palju füüsilisi arme. Pärast õnnetust olin sügava puudega, esialgu lausa voodihaige – põetajad pidid mind voodis keerama ja asendit muutma. Olin väga raskes seisus.
Olin alles 37-aastane, noor, aktiivne ja kena naine, kellel tundus elu veel ees olevat.
Inimestel peaks olema loomulik mõista, et insult tähendab ajukahjustust. Kui aju on kahjustunud, ei saa inimene enam mitte kunagi endiseks.
Seda oleksid võinud arvestada ka minu vanemad ja vend. Nende arvates pidanuks ma lihtsalt palju trenni tegema ja endiseks muutuma. Selle asemel, et aidata mul aru saada, mis oli juhtunud, ja pakkuda tuge, eemaldusid nad hoopis – et mitte kokku puutuda pereliikmega, kelle maailmapilt ja elu ei olnud enam endine. Nad jätsid mu üksi.
Kümme aastat püüdsin ma ise silda ehitada pereni
Hinga – ma näen sind ... 