Ravimid ja minu kogemus – miks ma ei tee nii nagu arst tahaɓ
Tänapäeva ühiskond eeldab, et krooniliselt haiged inimesed järgivad arstide ettekirjutusi järgima ja võtavad ravimeid täpselt nii, nagu arst määrab.
Ka mulle soovitati kunagi, et elu lõpuni peaksin võtma verevedeldajaid. Kui ma aga selle üle sügavamalt mõtlema hakkasin, sain aru, et kui see oleks tõesti nii vajalik, siis peaksid ju kõik inimesed maailmas neid võtma. Mina ei ole neid ravimeid nüüd juba üle kümne aasta puudutanud.
Oli veel üks teema, mis kestis aastaid. Algusaastatel oli mul sageli süda väga paha. Ämber oli sageli nina all ja igakord pidin kutsuma kiirabi. Õudus ei lõppenud sellega – iga kord pandi mulle tilguti, et taastada vedelikku, kuid iga kord tekkisid mu kehas sisemised krambihood. Arstid seda ei märganud. Hiljem keeldusin tilgutit enam vastu võtmast.Kord Üks kiirabiõde mainis , et võiksin lasta kontrollida oma aju aktiivsust. See pani minus „tulukese põlema“ – ehk oligi mul vaja hoopis aju rahustada. Palusin perearstil kirjutada välja rahustite retsepti. Pärast seda pole mul juba aastaid enam südapaha hooge olnud.
See kogemus õpetas mulle üht: arstid ei selgita sageli isegi seda, miks nad mingit ravimit soovitavad. Sageli antakse retsept, kuid mitte põhjendus. Inimene jääb oma küsimustega üksi.
Mina lasen n̈üüd alati endale puust ja punaseks teha.
Mina olen valinud kuulata oma keha ja küsida „miks?“. See on minu tee.
Hinga – ma näen sind ... 