Pärast seda, kui suutsin haiglavoodis istuda, leidsin endas jõu edasi liikuda. See hetk tundus väikene, aga minu jaoks oli see mäetipp – esimene tõeline märk, et ma ei anna alla.Selles raskes teekonnas oli mul kõrval inimene, keda ma täna veel südamest meenutan – mu eks-ämm. Ta aitas mind väga palju, ja mitte ainult praktiliselt. Vaimselt oli tema kohalolu ja tugi mulle hindamatu.Õnnetus oli nii ränk, et ma ise ei saanudki lõpuni aru, mis minuga juhtunud oli. Kõik oli justkui udune. Aga siis ütles tema sõnad, mis jäid minuga:„Võib-olla on haiged inimesed hoopis normaalsed…“Need sõnad olid nagu valgus mu sees. Nad murdsid lahti uskumuse, et haigus tähendab ainult kaotust. Need andsid mulle uue vaatenurga: et normaalsus ei tähenda täiuslikkust, vaid inimlikkust.Need kuldsed sõnad on jäänud mind saatma. Nad tuletasid mulle meelde, et isegi kõige raskemates hetkedes võib keegi näha sinus inimest – mitte diagnoosi, mitte puudujääke, vaid inimest.
Category: 🧚‍♀️Tuhast tõusmine
… kui tuli on oma töö teinud, jääb maha vaid tuhk.
See tundub lõpuna – hävinguna, millest enam ei saa edasi minna.
Ometi peitub just selles vaikivas halluses midagi enamat.
Tuhk on märk, et vana on läbi põlenud. Et midagi, mis enam ei teeninud, on lõpetanud oma loo.
Minu enda elu on olnud täis hetki, kus tundus, et kõik on lõppenud. Et enam pole midagi, mille peale ehitada.
Aga just seal – kõige suurema valu, kaotuse ja üksinduse keskel – hakkas minus idanema midagi uut.
Õrnad leegid, mis polnud veel nähtavad, kuid olid olemas. Tahe elada. Tahe tõusta. Tahe mitte jääda tuhaks.
„Tuhast tõusmine“ on minu lugu sellest, kuidas häving muutus alguseks.
Kuidas lõpp tõi kaasa ärkamise.
Kuidas ka kõige süngem hetk võib olla värav valgusesse.
Hinga – ma näen sind ... 