Samm-sammu haavalSee ei ole lugu imelisest paranemisest üleöö.See on lugu igast ärkamisest, igast pingutusest, igast valusast, ent visast sammust.Ma olen juba 11 aastat püüdnud taastada oma keha tasakaalu – mitte lihtsalt et kõndida, vaid et tunda end jälle tervikuna.Möödunud suvel suutsin ma liikuda rulaatoriga 50 meetrit – tund aega, hing kinni ja keha väsinud.Sel suvel liikusin ma karguga 500 meetrit. Sama aeg, kümme korda rohkem.Samm-sammu haaval.See on minu tee. Ja ma lähen edasi
Category: 🧚‍♀️Tuhast tõusmine
… kui tuli on oma töö teinud, jääb maha vaid tuhk.
See tundub lõpuna – hävinguna, millest enam ei saa edasi minna.
Ometi peitub just selles vaikivas halluses midagi enamat.
Tuhk on märk, et vana on läbi põlenud. Et midagi, mis enam ei teeninud, on lõpetanud oma loo.
Minu enda elu on olnud täis hetki, kus tundus, et kõik on lõppenud. Et enam pole midagi, mille peale ehitada.
Aga just seal – kõige suurema valu, kaotuse ja üksinduse keskel – hakkas minus idanema midagi uut.
Õrnad leegid, mis polnud veel nähtavad, kuid olid olemas. Tahe elada. Tahe tõusta. Tahe mitte jääda tuhaks.
„Tuhast tõusmine“ on minu lugu sellest, kuidas häving muutus alguseks.
Kuidas lõpp tõi kaasa ärkamise.
Kuidas ka kõige süngem hetk võib olla värav valgusesse.
