Käisin aastaid tegevusteraapias, alati sama terapeudi juures.
Ta oli minuga ka siis, kui mu ränk terviserike alles juhtus. Ta nägi oma silmaga, millises seisus ma pärast õnnetust olin.
Ma uskusin, et kui inimene on näinud, kust ma alustasin, siis on tal piisavalt õpitud tarkust ja kogemust, et aidata mul liikuda iseseisvuse poole. Et ma ei peaks jääma sõltuma teistest rohkem, kui vältimatult vajalik.
Aeg-ajalt tundsin, et midagi ei klapi. Et jutt muutub segaseks. Aga ma andsin sellele ruumi — nagu me kõik, sest me oleme inimesed.
Kuni hetkeni, mil „spetsialist“, kes on seda ala õppinud ja aastaid töötanud, ütles, et enne tuleb treenida suuri lihaseid.
Ja seejärel hakkas ta treenima minu sõrmi.
Seal sai mul mõõt täis.
Mitte sellepärast, et ma ei jaksaks.
Mitte sellepärast, et taastumine oleks raske.
Vaid sellepärast, et mind alahinnati.
Kui sõnad ja teod ei lähe kokku, ei ole see enam eksimus.
Kui kogemus ja reaalsus ei loe, ei ole see enam abi.
Ja kui absurd pakitakse professionaalsuse sildi alla, siis palun — ärge nimetage seda professionaalsuseks.
See ei olnud abi.
See oli hetk, kus ma sain aru, et mul on õigus küsida.
Ja õigus öelda: aitab
Category: 🧚‍♀️Varjudest valguseni
On inimesi, kes tulevad sinu ellu maskidega – nad naeratavad, kuid nende pilk varjab varju.
Nad püüavad juhtida su samme, tõmmata sind enda mängudesse, panna sind kahtlema iseendas.
Pikka aega võib tunduda, et nende hääl on valjem kui sinu enda sisemine kompass.
Kuid valgus algab hetkes, kui ärkad.
Kui märkad, et nende sõnad on ahelad, mitte tiivad.
Kui mõistad, et armastus ei alanda, ega tee sind väiksemaks.
Täna ma tunnen ära need varjud, kes püüavad mu hingega mängida.
Ma ei astu enam nende lõksu.
Ma ei lase endaga manipuleerida.
Iga kord, kui ütlen „ei“, lähen ma valgusele lähemale.
Ja valgus minus kasvab suuremaks kui ĂĽkski vari minu ĂĽmber.
Hinga – ma näen sind ... 