Kui abi ei aita – kogemus, mis õpetas mind spetsialistide suhtes ettevaatlik olema
Hiljaaegu tulid mulle meelde mõned nn spetsialistid, kes töötavad meie taastusravisüsteemis. Kahjuks mitte heas tähenduses. Toon välja ühe konkreetse kogemuse, mis muutis mind spetsialistide suhtes väga valvsaks ja ettevaatlikuks.
Kui minuga juhtus ränk terviserike, oli minu poeg alles 13‑aastane laps. Selleks ajaks oli talle juba määratud raske vaimne puue. Tema elu ei olnud kerge juba enne seda – ja siis juhtus see, mis juhtus tema emaga.
Ema jäi vaevu ellu.
Minu lapsed jäid sisuliselt ilma inimesest, kes oleks neid kaitsnud, seisnud nende eest ja hoidnud piire. Mina ise olin raskes seisus, ellujäämise piiril, samal ajal kandes vastutust oma lapse eest, kes vajas tuge rohkem kui kunagi varem.
Minu arusaam aitamisest on lihtne: inimest, kes ise ei taju oma abi vajadust, ei saa sundida. Aga teda saab toetada, suunata ja aidata nii, et ta ise jõuaks abi otsimiseni. Selle mõttega pöördusin psühholoogi poole – mitte enda pärast, vaid eelkõige oma poja pärast. Ja kui minu poeg oleks saanud abi, oleks see olnud abi ka mulle.
Vastuseks sain kirja, mille sisu ja toon jahmatasid mind sĂĽgavalt.
Psühholoog kirjutas, et lahendused ei tule kiiresti – ja võib-olla ei tulegi. Et abi ei saa tulla sellisel kujul, nagu mina soovin. Et tema ei saa aidata ema ja poja suhtlemist ega muresid, mida „ema süda“ on kandnud aastaid. Tema saab vaid minuga rahustavalt rääkida ja edasi tegelevad asjaga sotsiaaltöötajad.
Ja siis tuli lause, mis lõikas eriti valusalt: kui sellised on ootused psühholoogilistele kohtumistele, tuleb koostöö lõpetada.
Samas kirjas öeldi, et ta ei saa aidata mind kui ema oma poja mure lahendamisel, kuid saab tegeleda minu emotsionaalse seisundi „stabiilses hoidmises“. Ning lõpetuseks anti hinnang sellele, millest ja kuidas me kohtumistel rääkinud olime – viisil, mis andis selgelt mõista, et mind ei olnud tegelikult kuulatud.
Selles kirjas oli tunda vastuolu. Ühelt poolt öeldakse, et abi ei ole võimalik, teiselt poolt pakutakse abi, mis ei puuduta probleemi tuuma. Vastutus lükatakse edasi sotsiaaltöötajatele, justkui psühholoogiline pool ei oleks enam tema pädevuses. Minu mure taandati „ema südameks“, mitte lapse reaalseks abivajaduseks.
Minu jaoks oli see selge näide manipuleerivast suhtlusest ja gaslighting’ust – olukorrast, kus inimene hakkab kahtlema oma tajus ja õiguses abi küsida. Probleem ei olnud selles, et ootasin liiga palju. Probleem oli selles, et süsteem ei olnud valmis nägema tervikut ega võtma vastutust seal, kus see oleks olnud kõige olulisem.
See kogemus ei teinud mind kibestunuks.
Aga see tegi mind ettevaatlikuks.
Ma õppisin, et iga spetsialist ei tähenda automaatselt hoidmist. Ja et kõige haavatavamas olukorras peab inimene vahel ise olema see, kes näeb, mõistab ja seisab – isegi siis, kui ta ise on murdumas.
See on lugu sellest, kuidas abi otsimine võib vahel teha rohkem haiget kui abi puudumine. Ja miks usaldus spetsialistide vastu ei sünni iseenesest – see peab olema päriselt välja teenitud
Hinga – ma näen sind ... 