Olen tähele pannud, et on inimesi, kes usuvad, et laps peab olema oma vanematele tänulik juba selle eest, et ta üldse sündis. Et ta on justkui võlgu selle eest, et vanemad teda nälga või peavarjuta ei jätnud.
Seda mustrit tundsin ma omal nahal eriti pärast õnnetust. Mu isa vend väitis mulle, et ma ei austa oma vanemaid. Aga kui ma järele mõtlen, siis minu nartsissistlikud vanemad ei austanud hoopis oma lapsi. Siis mida nad ootavad? Et laps, kes on justkui võlgu – “laps räägib siis, kui kanapissib” – peab olema neile tänuvõlglane?
Minu vend leppis selle saatusega. Mina mitte.
Ometi on ju vanemad need, kes otsustavad lapse siia ilma tuua. See pole lapse otsus. Ja seetõttu usun ma, et vanema suurim vastutus ei ole ainult toit ja peavari. Kõige olulisem, mida vanem saab anda, on vaimne ja emotsionaalne tugi.
Minu elus see puudus. Asju oli, aga need olid mu vanemate jaoks nii tähtsad, et ma ei tohtinud neid isegi muuta – need pidid mulle lihtsalt meeldima. Kui mõni ese katki läks, mille nad olid loonud, kaasnes sellega suur draama. Ja kurb tõsiasi on see, et sama muster kordub ka minu “peres”siiani.
Ei – laps ei ole vanematele võlgu. Lapse sünd on alati vanemate otsus.
Hinga – ma näen sind ... 