„Mul on ju kõik mugavused olemas“
Spetsialistid, kes on seotud koduteenuse korraldamisega, kĂĽlastasid mind minu kodus.
Kohtumise ajal rääkisime koduteenusest ning püüdsin hoida arutelu fookuses eelkõige „muudel koduabi toimingutel“, mis toetavad inimese iseseisvat ja turvalist toimetulekut kodus.
Kohtumise käigus kuulsin korduvalt väidet, et mul on ju kõik mugavused olemas ning et on inimesi, kes peavad elama palju kehvemates tingimustes.
Vastasin sellele, et olen ise aastaid palju vaeva näinud, et luua endale võimalikult turvaline ja inimväärne elukeskkond.
Kas seda peaks minu vastu kasutama?
Kas inimene peab elama halvemates tingimustes selleks, et tema abivajadust tõsiselt võetaks?
Minu arvates ei peaks minu abivajaduse hindamisel võrdlema minu elutingimusi teiste inimeste omadega. Tuleks vaadata minu tegelikku tervislikku seisundit ja toimetulekuvõimet.
Mul on mitu rasket puuet. Seetõttu ei ole mul füüsiliselt võimalik kõiki igapäevaeluks vajalikke toiminguid iseseisvalt teha.
Olen korduvalt selgitanud, et vajan hooldustöötajat, kes oleks teatud tegevustes minu käed.
Enne kohtumist olin saatnud mitmel korral kirjalikke pöördumisi, milles viitasin määrusele „Nõuded koduteenusele“ § 2 lõike 2 punktile 6 ning koduteenuse juhendile KOV sotsiaaltöö ametnikule, eelkõige punktile „Teenuse eesmärk ja sisu“.
Ometi ei käsitletud neid õiguslikke aluseid kohtumisel meie vestluses kordagi.
Võrdlus kellegi teise eluga
Üks hoolekande spetsialist tõi näiteks oma isa, kelle ametlik hooldaja ta ise pidi olema.
Ta rääkis, et tema isa aknad olevat nii mustad, et neist ei näe enam õue.
Ma jäin seda kuuldes mõtlema.
Miks mulle seda räägitakse?
Mida peaks mina oma abivajaduse hindamisel teadma sellest, kui mustad on ĂĽhe spetsialisti isa aknad?
Ja veel enam — kui tegemist on tema enda isaga, kelle ametlik hooldaja ta on.
Ma ei hakka hindama tema suhet oma isaga ega ĂĽtlema, mida ta oleks pidanud oma isa heaks tegema.
Aga sotsiaaltööga tegelevalt inimeselt ootaksin ma midagi muud.
Inimlikkust.
Empaatiat.
Inimväärikuse mõistmist.
Kui tuua teise inimese kodu näiteks selleks, et põhjendada mulle, miks minu vajadus ei ole piisavalt suur, siis tekib mul paratamatult küsimus:
kas niimoodi peakski abivajadust hindama?
Mina ei vaja võrdlust tema isaga.
Mina vajan, et vaadataks mind.
Minu puudeid.
Minu võimeid.
Minu piiranguid.
Minu tegelikku igapäevaelu.
„Kõik muu tuleb endal lahendada“
Teine spetsialist selgitas, et koduteenus hõlmab vaid esmavajalikke toiminguid, nagu koristamine ja söögitegemine, ning kõigi muude tegevuste jaoks peab inimene ise lahenduse leidma või teenuse sisse ostma.
See pani mind kĂĽsima:
kui koduteenuse eesmärk on toetada inimese iseseisvat ja turvalist toimetulekut kodus, siis kus lõpeb „esmavajalik“ ja algab see osa elust, mille puhul puudega inimene peab lihtsalt ise hakkama saama?
Sest minu jaoks ei ole küsimus selles, kas mingi konkreetne tegevus tundub tervele inimesele väike või tühine.
KĂĽsimus on selles, kas mina saan seda teha.
Kui ma ei saa, siis ei muuda seda olematuks lause:
„Selle peab inimene ise lahendama.“
Puue ei kĂĽsi, kas tegevus on kellegi arvates piisavalt oluline.
Puue lihtsalt seab piirid.
Ja mina olen liiga kaua proovinud nende piiride sees kuidagi hakkama saada.
Aga ĂĽks asi on mul nĂĽĂĽd selge.
Ennast ma enam väiksemaks ei tee selleks, et minu abivajadus teistele mugavam tunduks.
See ongi võib-olla minu viimane piisk.
Hinga – ma näen sind ... 