Kunagi arvasin, et minu pere hoolib minust.Kahjuks olen juba 13 aastat tundnud enda suhtes külmust ja ükskõiksust.Mõni aasta tagasi kohtus üks minu tuttav minu kõigi pereliikmetega. Pärast seda küsis ta minult:„Kui kaua sa kavatsed veel peaga vastu seina joosta?“See küsimus jäi mind saatma.Hakkasin pärast seda nägema ka oma pere mustreid – asju, mida ma võib-olla varem ei osanud või ei tahtnud näha.Minu enda vanemad ja vend ei toetanud mind pärast minu rasket insulti. Nad ütlesid vahel, et olen tubli.Aga mina ei vajanud sel ajal ainult sõnu, et olen tubli.Ma vajasin oma pere tuge.Ma vajasin seda raskel ajal, kui kogu mu elu oli ühe hetkega muutunud.Kõige valusam on aga see, et inimene, kes mind sünnitas, ei liiguta lillegi selle nimel, et ma saaksin omaenda peres tunda, et ma sinna kuulun.Ma ei oota enam suuri sõnu.Ma ei oota haletsust.Ma ei oota, et keegi minu elu minu eest elaks.Ma tahaksin lihtsalt tunda, et olen oma pere liige.Aga ka selleks peab keegi tahtma ukse avada.Ja kui inimene, kes peaks olema kõige lähedasem, ei tee selleks mitte midagi, siis tuleb ühel hetkel endalt küsida:Kui kaua ma veel proovin kuuluda sinna, kuhu mind tegelikult ei taheta?Võib-olla on ka see üks neist tilkadest, millest lõpuks saabki viimane piisk.
