Viimane piisk
Minu karikas sai täis
Seitse aastat ootamist. Seitse aastat lootust saada vastus küsimusele, mis on jäänud mind saatma.
31. detsembril 2019 andsin andeks kogu insuldieelse elu. See oli minu teadlik otsus jätta minevik selja taha ja anda võimalus edasiliikumiseks.
Andestamine ei tähendanud aga, et kõik küsimused oleksid saanud vastused või et aastate jooksul kogetud valu oleks olematuks muutunud.
Olen oodanud. Olen lootnud. Olen andnud aega.
Nüüd soovisin lõpuks vastust küsimusele, millele olen oodanud vastust juba aastaid. Kuid ka seekord jäi minu küsimus vastuseta. Selle asemel suunati jutt hoopis teistele pereliikmetele.
Taas kord jäi minu jaoks oluline küsimus kõrvale.
Kui ootamine saab otsa
Olen nende seitsme aasta jooksul kogenud oma ema, isa ja venna poolt palju ükskõiksust ja minu pisendamist. Vähemalt nii olen mina nende käitumist kogenud ja sellest tekkinud valu läbi elanud.
Nüüd ei soovi ma enam nende käitumisele selgitusi. Ma ei taha enam kuulda põhjendusi, mis peaksid aitama mul mõista seda, mida olen aastaid kogenud.
Mõnikord jõuab inimene punkti, kus ta ei oota enam midagi. Mitte sellepärast, et küsimused oleksid saanud vastuse, vaid sellepärast, et ta ei jaksa enam oodata.
Minu jaoks on see piir kätte jõudnud.
Maskid võõraste ees
Nende aastate jooksul kogetu põhjal on minus kujunenud arusaam, et võõraste ees osatakse kanda üht nägu, teha head ja jätta endast hooliv mulje, kuid oma pereliikme valu ja vajadused võivad samal ajal jääda tähelepanuta.
Minu silmis on siin valus vastuolu. Kuidas saab inimene olla teiste vastu hooliv, kuid jätta oma lähedase tundma, et ta on oma muredega üksi?
Ma ei tea, millise selgituse nemad oma käitumisele annaksid. Küll aga tean, kuidas mina olen seda kogenud ja millise jälje see minusse on jätnud.
Minu valu ei olnud väike
Minu jaoks ei ole tegemist lihtsalt pettumuse ega ühe vastamata küsimusega. Aastate jooksul kogetud ükskõiksus ja sellest põhjustatud valu on viinud mind korduvalt suitsiidimõteteni. See näitab, kui sügavalt on need kogemused mind mõjutanud.
Keegi ei peaks oma pere keskel tundma, et tema valu ei loe ja tema küsimused ei vääri vastust.
Ma ei kirjuta seda selleks, et kelleltki haletsust saada. Kirjutan, sest ma ei soovi enam vaikida sellest, mida olen läbi elanud.
Minu karikas sai täis
Ma ei oota enam vastuseid ega soovi enam oma pere käitumisele selgitusi. See ei tähenda, et minevik oleks olematuks muutunud või et küsimused oleksid kadunud. See tähendab, et mina olen lõpetanud ootamise.
Olen andnud seitse aastat aega. Olen lootnud, et ühel päeval saan vastuse. Nüüd valin enda jaoks teise tee.
Andestamine ei tähenda, et inimene peab lõputult ootama. Mõistmine ei tähenda, et ta peab kõike taluma. Ja sugulus ei anna kellelegi õigust jätta teise inimese valu märkamata.
Minu karikas sai täis.
Ja seekord ei püüa ma seda enam tühjaks valada selleks, et teistele mugavam oleks.
