Mäletad, et sa kunagi ähvardasid mind, et kui ma ei lõpeta avalikult sinu emast ja isast rääkimist, siis kaebad mind kohtusse?
Aasta on jälle möödas.
Kaua ma seda kohtukutset veel ootama pean?
See küsimus ei ole minu jaoks tegelikult ainult kohtust. See on palju suuremast ja sügavamast– sellest, mis juhtub siis, kui inimene hakkab lõpuks rääkima omaenda elust ja sellest, mida ta on aastaid pidanud läbi elama, ilma oma ema,isa ja vennata.
Ma räägin oma elust.
Ma räägin oma kogemustest.
Pärast ränka insulti muutus minu elu täielikult. Kaotasin suure osa oma iseseisvusest ja vajasin abi isegi kõige tavalisemates igapäevastes asjades.
Just sellisel ajal ootaks inimene kõige rohkem oma lähedastelt tuge.
Mina aga kogesin, et minu vend ei olnud mulle sel ajal toeks ega aidanud mind.
Nagu ei olnud mulle sellisel viisil toeks ka meie ema ja isa.
Ja nüüd, aastaid hiljem, olen mina see, kellele antakse mõista, et ma ei tohiks oma kogemustest rääkida.
Vend, sina ähvardasid mind kohtuga selle eest, et ma räägin avalikult sinu emast ja isast.
Aga mida tähendab minu jaoks nendest asjadest vaikimine?
Kas ma peaksin kustutama oma mineviku?
Kas ma peaksin teesklema, et neid aastaid ei olnud?
Kas ma peaksin vaikima lihtsalt sellepärast, et minu räägitu võib kellelegi ebamugav olla?
Mina ei saa oma elu niimoodi olematuks teha?
Ma mäletan väga hästi, kes oli minu kõrval siis, kui ma päriselt abi vajasin – ja kes ei olnud.
Ma mäletan, mida ma tundsin.
Ma mäletan, kuidas pidin oma muutunud eluga toime tulema.
Ja ma mäletan ka seda, kui valus oli tunda, et just inimesed, kellelt oleksin kõige rohkem tuge oodanud, ei olnud minu jaoks olemas sellisel viisil.
Seepärast ma kirjutan.Mitte selleks, et muuta minevikku.Mitte selleks, et kedagi sundida ennast minu moodi nägema.
Ma kirjutan sellepärast, et see on minu elu ja minu kogemus.
