Ma ei tahtnud muud kui oma perekonda
Vanad märkmed aastast 2021. Valusad mälestused ajast, mil püüdsin mõista, miks minu enda lähedased minust eemalduvad.
Mõnikord tuleb minevik tagasi mõne vana märkme kaudu. Loed enda kunagisi sõnu ja mõistad, et need küsimused, millele sa toona vastust otsisid, olid sinu sees juba aastaid elanud.
Leidsin oma 2021. aasta märkmed. Neid lugedes meenus mulle taas, kui väga ma tahtsin, et mu lähedased mind mõistaksid.
Ma ei tahtnud nendega sõdida. Ma tahtsin, et mind kuulataks. Ma tahtsin, et minu kogemust võetaks tõsiselt. Ja kõige rohkem tahtsin ma oma perekonda enda lähedale.
Kui isegi oma keha kogemust ei kuulata
- septembril 2021 näitasin emale, millised muutused olid minu kehas toimunud ka kaheksa aastat pärast rasket terviseriket.
Ma tahtsin talle selgitada, milline on minu keha tegelik seisund ja kui palju olen pidanud igapäevaselt toime tulemiseks pingutama.
Ema hakkas aga väitma, et ma ei tee ka parema kehapoolega midagi.
Püüdsin talle selgitada, et kui ma kasutan vasakut kehapoolt iga päev, siis miks ei ole seegi pool endiseks muutunud. Tahtsin, et ta mõistaks, mida minu keha on läbi elanud ja milliste piirangutega ma iga päev toime tulen.
Mulle jäi tunne, et ta ei olnud huvitatud minu kuulamisest.
Otsustasin lahkuda.
Ukse peal tuli mulle vastu minu isa, kes hakkas mind närviliselt süüdistama selles, et olin emaga rääkinud käskival toonil.
Jälle olin mina see, kelle käitumist arutati.
Aga kas keegi peatus hetkeks, et mõelda, mida mina olin püüdnud öelda? Miks ma üldse tahtsin oma seisundit selgitada? Miks oli mulle nii oluline, et ema mind mõistaks?
Minu jaoks ei olnud see lihtsalt üks vestlus.
See oli järjekordne katse saada lähedaselt inimeselt mõistmist.
Mälestused, mis ei kadunud
Oma märkmetes kirjutasin, et tundsin, nagu ema teaks täpselt, millised teemad mind ärritavad, ja puudutaks neid ikka ja jälle.
Tundsin, et minuga noritakse, selle asemel et püüda mind mõista.
Kirjutasin ka, et mulle tundus ema hoolivat rohkem iseendast ja sellest, millise mulje ta teistele jätab, kui meie omavahelisest suhtest.
Need olid minu toonased tunded ja tähelepanekud.
Ma ei saa teada, mida teine inimene tegelikult mõtles. Küll aga saan rääkida sellest, kuidas tema käitumine mulle mõjus.
Kui sa tunned korduvalt, et sind ei kuulata, sinu sõnu tõlgendatakse sinu vastu ja sinu reaktsioonidest saab peamine aruteluteema, hakkad lõpuks küsima, kas sinu kogemusele üldse on ruumi.
Mina küsisin seda endalt sageli.
- septembril 2021 kirjutasin oma märkmetesse:
„Ma ei lase enam endaga manipuleerida. Nüüd olen mina mina.“
See lause tähendas minu jaoks soovi hakata iseenda eest seisma.
Olin aastaid püüdnud teistele selgitada, mida tunnen ja miks mõned olukorrad mulle haiget teevad. Ometi tundsin, et minu selgitused ei toonud soovitud muutust.
Ma ei tahtnud enam ennast kaotada, püüdes iga hinna eest teistele sobida.
Minu laste lugu ja minu soov perekonda koos hoida
Minu märkmetes oli ka teine, väga valus teema.
Kirjutasin, et laste isa oli jätnud lapsed toidu ja peavarjuta. Kirjutasin ema rollist oma poja eestkostjana ning sellest, kuidas tema koolid vahetusid.
Need olid minu pereelu olulised küsimused.
Olin korduvalt palunud emalt abi, et püüda oma perekonda taas kokku tuua.
Miks?
Sest ma ei tahtnud, et minu lapsed jääksid ilma turvatundest. Ma ei tahtnud, et meie pere laguneks veel rohkem. Ma tahtsin uskuda, et üheskoos on võimalik midagi parandada.
Minu jaoks ei olnud see pelgalt minevikus juhtunu arutamine.
See puudutas minu lapsi, nende elu ja minu kui ema muret.
Ja kui sa oled ema, ei lõpe sinu mure laste pärast lihtsalt sellepärast, et elu on muutunud keeruliseks.
Mida ma tegelikult vajasin?
Tagantjärele neid märkmeid lugedes näen ma enda toonase käitumise taga üht väga inimlikku soovi.
Ma tahtsin, et keegi kuulaks mind lõpuni.
Ma tahtsin, et minu kogemust ei pisendataks.
Ma tahtsin, et minuga räägitaks, mitte ainult minust.
Ma tahtsin, et minu lähedased näeksid mind inimesena, kes oli läbi elanud ränga terviserikke, püüdis oma muutunud eluga kohaneda ja soovis endiselt oma perekonda.
Ma ei oodanud, et keegi suudaks minevikku muuta.
Ma lootsin, et saame sellest rääkida ja püüda edasi minna.
Aastad mööduvad, aga küsimused jäävad
Kui ma neid märkmeid täna loen, mõistan, kui kaua olen püüdnud oma lähedastega kontakti leida ja meie suhteid mõista.
Kui palju kordi olen küsinud, mida olen valesti teinud.
Kui palju kordi olen lootnud, et järgmine vestlus aitab meil teineteisele lähemale jõuda.
Ja kui palju kordi olen pidanud leppima tundega, et mind ei kuulata.
Ma ei saa sundida kedagi minuga lähedane olema. Ma ei saa sundida kedagi minu kogemust samamoodi nägema nagu mina.
Aga ma võin tunnistada, et olen lähedust igatsenud.
Ma võin tunnistada, et olen haiget saanud.
Ja ma võin lõpetada enda süüdistamise selle eest, et olen soovinud oma emalt, isalt ja teistelt lähedastelt hoolimist.
Ma ei tahtnud oma perekonnast lahti saada. Ma tahtsin oma perekonda enda lähedale.
Need on kaks täiesti erinevat asja.
Võib-olla ongi see kõige olulisem tõde, mida soovin oma vanu märkmeid lugedes alles hoida.
Ma ei otsinud tüli.
Ma otsisin ühendust.
Ma ei tahtnud olla vaenlane.
Ma tahtsin olla tütar, ema, õde ja inimene, kellel on oma perekonnas koht.
Ja ma tahtsin, et see koht ei sõltuks sellest, kui vaikselt ma suudan oma valu taluda.
