Viimane piisk

Kui hoolimisest jäävad alles ainult sõnad

Eile oli minu sünnipäev.

Päev, mil sain järjekordselt kinnitust sellele, mida olen tegelikult juba aastaid kogenud.

Inimene, kes on korduvalt rääkinud, kui väga ta minust hoolib, ei leidnud isegi nii palju tahtmist, et mulle sünnipäevaks õnne soovida.

Üks olulisemaid inimesi minu elus on minu ema.

Olen aastate jooksul kuulnud tema suust sõnu, mis on pidanud väljendama hoolimist, armastust ja lähedust. Kuid liiga sageli on tema teod nende sõnadega vastuollu läinud.

Ja ma küsin endalt: mida väärt on hoolimisest rääkimine, kui isegi kõige lihtsam inimlik tähelepanu jääb osutamata?

Ma ei oodanud kingitusi ega suuri žeste. Üksainus õnnesoov oleks olnud piisav. Mitte selleks, et minevik olematuks muuta, vaid lihtsalt selleks, et tunda: mind on meeles peetud.

Ka seda ei tulnud.

Sõnad võivad luua illusiooni

Inimene võib rääkida hoolimisest nii veenvalt, et tahaks tema sõnu uskuda. Aga aeg näitab, kas sõnade taga on ka tegelik sisu.

Mina olen vaadanud tegusid.

Olen kogenud olukordi, kus minu vajadused, tunded ja valu on jäänud tähelepanuta. Olen oodanud vastuseid, mõistmist ja elementaarset inimlikku hoolivust.

Nüüd lisandus sinna ka õnnitlemata sünnipäev.

Võib-olla tundub kellelegi, et tegemist on tühise asjaga. Üks sünnipäev, üks puuduv sõnum.

Aga see ei ole minu jaoks üksik juhtum. See on osa pikast mustrist, milles sõnad ja teod ei ole omavahel kokku langenud.

Ma ei taha enam sõnu, mis tegudes ei kajastu

Ma ei saa sundida kedagi minust hoolima. Samuti ei saa ma nõuda, et keegi tunneks või käituks nii, nagu mina seda emalt ootaksin.

Küll aga saan ma lõpetada ootamise.

Ma ei soovi enam otsida tähendust sõnadest, millele teod kinnitust ei anna. Ma ei taha enam iseenda jaoks õigustada seda, mis on mulle haiget teinud.

Hoolimine ei ole see, mida inimene enda kohta räägib. Hoolimine on see, mida teine inimene tema käitumises kogeb.

Ja mina olen liiga kaua oodanud, et need kaks lõpuks kokku langeksid.

Eile oli minu sünnipäev. Õnnitlust ei tulnud.

See ei võta minult midagi ära. Küll aga tuletas see mulle taas meelde, et ma ei pea enam oma karikat täitma lootusega, mida teise inimese teod ei toeta.

Minu karikas sai täis.